ÖÖLIBLIKAS

Läheb edasi

2011-10-11T02:13:00.000+03:00

Näiliselt mitte millestki oleme me tehtud
Luud on kõvad ja käed on pehmed
Kõik me teod kord maha saavad pestud
Kõik me hinged kord uueks saavad kästud

kodu

2011-03-30T06:43:00.002+03:00

Väike poiss hommikukastese heina sees
Ta on vististi uppumas sinna õigepea
Pihutäis heina õieli, seisab ta hobuse ees
Ja olla on ka nii kuradima hea
- isegi, kui tema seda ei tea

Esiisade ehitatud maja, nende kindlus ja loss
Kaitses neid nii tormi kui ka hundi ohu eest
Talvel naine kütab, et korstnast tõuseks toss
Maitsva pööripäeva roa, isa tuppa toob reelt

Mehed on tugevad ja müüri laovad nad sirgelt
Pruutidele viidi kosja suur sassis lõngakera
See kindlaks tegema, et naine töökas ja virge
Piha ümber pisut ümaram - et oleks ikka kena

Vahel kukuvad konnad sinna kaevu kust me joome
Nad läksid ilmselt külla kohalikele, kes seal elavad
Rebased ja mutid nuhivad seal kust me toitu toome
Mõnikord pärast pauku veidi nutavad ja halavad

- Pühendus kõigile eiisadele

Disco

2010-02-13T07:02:00.003+02:00

There is no hurry, no worry, cause the rainbow mist shelters us for a ever lasting moment. To this peace I have in my heart is no equal. To feel just this bliss, that the clouds bring to this place. Now I am free of fear. I will hold back no more, for it is I only, who is a limitless, free being. Right now the lights are blinding. I can't see. The past is gone and the future is veiled, but I have the insight to the farthest of continents - my own true being, energy of my will and desire. In this room, there are lights, a soft vibration, almost synchronizing with my heartbeats. It is this place I come to witness my existence among many of my silent companions. Dancing for an eternity, until you wake again, left only with a faint memory of being stripped of fear, thus being free in- and out of yourself. Expressing the most deepest emotions spontaniously in eternal moment of freedom.

Kõrged ja madalad

2010-01-25T01:22:00.004+02:00

Ohohoo väljas jälle on öö - ÖÖ
Julm, järeleandmatu ja traagiline
Ma tean, et homme ootamas on töö
Praegu on öö - nii nukker ja maaliline

Vaikus tuli siia nagu pehme vaip mu põrandal
Kõik magavad ja näevad und - elust ja selle nussist
Ainult mina ei maga ja kuulan hääli oma peas
Uni ei tule, nagu oleks maha jäänud viimaset bussist

Oodates und nagu ärkamist luupainajast
Otsin leevendust kõrvetavale kärsitusele
Lugedes lõputuid lambaid, lonkse ja sigarette
Ometi ei leia ma lohutust oma ärritusele

Pikali rahumeelselt oma pehmel kohal ma lesin
Pimedas möödub sekund, minut, tund ja veel
Tõusen, ning jälle unetus mind vihaseks tegi
Kruus piima, ehk siis rõõmustab mu meel

Tegelikult ma tean, et pole ma ju ainus
Äkki on seal keegi veel kuskil vaevlemas
Räägiks juttu temaga kaugelt vaimus
Lohutaks, kui kuulan tedagi kaeblemas

Lõpuks kõik need unetud kokku saavad
Koos lööb leekima soojendav leek
Kõik saavad hingesooja selle taamal
Korraga uni neile päeva selgemaks teeks

There are no cute bunnies, it's all lies!

2010-01-23T03:05:00.004+02:00

See ilmus mulle pehme küüliku kujul
Hüppas ja sõi, vahtis mind nii armsalt
Langeda ei lasknud see mu tujul
Kuni avastasin, et mu aju närib nii varmalt

Kiirelt sulas kui ma ütlesin ta nime
Taaskehastus ta vend mu kõrvale varksi
Vari mis ei liigu kui väljas on pime
Ta tuleb tagasi. Ootab, ootab ja vaikib

Ööbik

2010-01-18T03:31:00.004+02:00

Liikumatu kontuur, öösel tähtede varjus
Tardunud ajas - öises helisevas pimeduse kumas
Tummalt kurdistavas vaikuses karjus
Tema - võõras maitse veel suus tal sulamas

Terve maailm on saanud tema isikuks
Ja tema on saanud terve maailma kehastuseks
Tantsivad tähed naeravad ta vihikus
Märgistamaks tema õnne, tundeid ja igatsust

Juba nii kaua on ta olnud eemal siin ja kõikjal
Rändamas mööda maid, liikumatult ja õndsalt
Hingerahu ainsas sekundis - ta on võitja
Siiski hääled naasevad nii tohutu võikalt

Ta sündis ja suri - elas ja lendas
Otsib ennast - kas unes või ilmsi
Enam kindel ei ole ta endas
Kuni nägi võõrast paari kauneid silmi

Näita mulle tiibadega olend, valgustatud idee
Kes sa oled? Ja mida sa tunned oma kestas
Lase välja oma õnn ja kurbus mis on sinu sees
Siis igaviku ja veelgi see tunne meis kestab

whack?!

2009-12-13T20:10:00.002+02:00

...sulgesin raamatu...

"hmm...väga wack!" - mõtlen.

Hetke pärast tajun, et ei ole vaja üldse mõelda nii palju.
...aga oota...

"Mis see siis on??>.... Mingi ... tunne?!"

Hommikuti, kus oled värske nagu märg pesu kolmandat päeva pesumasinas - näed asju hoopis teises vannis.

Siiski... see tunne ei lähe ära ka. Huvitav...

Lahkumine...
"tsau, ma lähen koju"
"< ... ... !O.õ? ... ... > Okei"

samm on kergem, aeglasem, raskem ... ma astun ... nüüd-
Kiosk tõmbab sigarette ostma ... rahulikult

"Vabandust. On teil kroon viiskümmend?"
"Kaks on."
"tõesti? palun!"
"palun"

16, 17, 18, 19, 20 ... 21

"Yo mees! Kuidas tripp oli?"
"Kuule ... <;üli hull;>" (vestlus jätkub ~3 minutit)

"Hmm ... Am connected? ... midagi sellist ... jah!"
Kõik tundub endiselt üli sunnis. Selles ainsas momendis kus ma elan.

Tühi troll...mu kõrvale istub vana tädi. Ta oleks võinud istuda ükskõik kuhu.
See ei ärrita mind ... mind ei suuda praegu mitte midagi ärritada.

Aga mis

Kartlik pilguheit minevikku

Mu minevik muutus alles mõnekümne tunni eest täielikult...
... või vähemalt mälestus sellest naljakast olukorrast ...

Kolme aasta pärast ma mõtlen täasele päevale hoopis teisiti ... kui ma seda üldse mäletan.

Soe vann ... minu vann ... kus on praegu nii hea liguneda.
"Midagi on muutunud! Ma arvan, et see olen mina."
"Sa muutud iga päev."
"Ainult paremuse poole"
"Muidugi ... ma loodan"

"Aga mis tunne see on?"

Kohatu

2009-09-29T02:27:00.004+03:00

Tume vari kukub Tallinnale vastu uut algust
Valgusvihud peegeldavad nüüd voolavat vett
Nüüd veel mõni tund läheb aega, et näha valgust
Niikaua öös meid peibutab pehme hellitav velvet

Ma pean hoidma sind nüüd hellitavalt veidi kauem
Sest sinagi mind hoidma pead sellest külmast veest
Kokkulangev ajamurdjoon tundub öös pisut laugem
Kuni tõde ilmutab ennast otse sinu silme eest

Läätsed

2009-08-20T02:44:00.004+03:00

Uksed avanevad ja algab võidusõit
Esimene samm, teine, samm vasemale
Istun maha ja vaatan - kõik on vait
Ja loll naeratus väljamõeldud kaamerale

Viis meetrit eespool istub tüdruk tumesilmne
Vaatan ta ilusaid juukseid, silmi, kõike muudki
Viivuks kohtub pilk mis paljastab inimese hinge
Räägin temaga hinge, avamata suudki

Naljakas kuidas võib istuda sinu kõrval
Olles tuhandeid kilomeetreid kaugel eemal
Sosistada sõnu toonil õrnal
Arutleda sõnatult tunde armastuse teemal

Mõned on siin ja paljud on kuskil mujal
Eksinud lõputusse, ajatusse masinavärki
Saatus juhtimas meid oma suval
Miljonid otsimas ainsatki tähendusrikast märki

Miljonid mõtted me peas, lõputud emotsioonid me hinges
Mitte ükski ei too meid lähemale tõelisele eesmärgile
Vaid see üks moment, kus me viibime siin maailmas
Siin ja praegu, tunda ennast õnnelikult, vaatamata lärmile

Õnnelik ei saa sa olla mitte eile, ega homme
Ainult nüüd on sul see hetk
Nüüd veelkord ja vaja ei lähe mingeid komme
See on koht kust algab sinu tõeline retk

Sa soovid ehk kirglikult armastada
Tunda, olla vajatud ja saada vajatud
Ma tahan kirglikult sulle naeratada
Elada muretult, kirglikult ja ajatult

Allikas

2009-08-17T12:15:00.008+03:00

Hommikused kiired jooksmas horisondi tagant
Helkimas läbi niiske õhu luues korridori teisele maale
Kuugi veel kõrgel sinas kumab, vaikselt taandudes
Paisates murdunud valgusest värvilisi kiiri, õõtsuvale puule

Veetilgas on maailm, ning vaid sekundis terve igavik
Taevavõlvil veepiiskadest eluvärvi eredad kiired
Miljonid osakesed koondumas elavaks pilveks sinakaks
Sulgkerge kogum õrnalt värisemas kui haavalehed

Ma hingan, puud hingavad, Tallinn hingab, maailm elab
Tükikesed informatsiooni vahetumas katkestamatus seoses
Põõsa lehed reageerimas väiksemaile muutusele
Igavikulist elu vaadeldes tead sa kõike, hoides elu peo sees

Kuulen haldjakeste pinisevat laulu. Ma kuulen neid kõiki
Igaüks lausub erinevaid sõnu, kuid laul on neil sama
Õhkõrnad siidilained, mis kokku põimunud risti ja põiki
Naudin just praegust hetke. Lendan vaibal ja laman

Lugematud survepunktid tajuvad viimast kui ärritust
Hingamas koos maailmaga, viimne kui meel avatud
Täielik mõistmine seostest, täiuslikusest endast
Alustamas tõelist elu, enne kui see on maha magatud

Mõistes eesmärki, selle tähendust, ning selle puudumist
Lahendades naljakat probleemi lapselikus seiklusjanus
Seda ainsat sihti mis viib meid edasi ajatajuruumis
Saan vabaks meeleks, omades seda millest kõigil on puudus

...Teadmist, et hirmu pole olemas kui ma seda ei mõtle...
...Tahtmist kogeda elu nüüd ja praegu ilma hirmuta...
...Tunda rõõmu lihtsalt ja siiralt...

Kõnekeel

2009-07-22T01:59:00.003+03:00

Tähtsusetu teeseldud naeratus. Naeratus, mille teesklemist sa teeskledki. Põhjus: Naeratus oli siiras.

Vahel hajub ajataju sootuks ning ühtäkki tabame end keset sündmuste keerist, mida pole mõtet peatada. Isegi kui südames teadmine, et see teema on lihtsalt vale.

Harilikult näib olevat nii, et kuis oled juba vale jalaga ukse vahel, astud siiski üle läve. Teadmata, et ees ei oota mitte soe uksematt, vaid kauss veega, kuhu keegi justkui meelega fööni visanud on.

Ja mõnikord kui so hommikul ärkad, ei tunne sa kehvalt möödunud ööl tarbitud joogi pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et peeglisse vaadates näed sealt tüüpi, kel otsaette tatoveeritud L. Siis tead tegu ja tagajärge - kui suudad oma kurja keelega midagi mõtlematut öelda, ei tee sa kahju mitte kellelegi teisele, vaid endale.

Ära teeskle! Ole ise! - ja ÄRAHÄMA

Salajased sõnad

2009-07-22T01:46:00.002+03:00

Kui väike valguslind oli sündinud
Ta tiivad hellad, õpib kasutama veel õrnalt
Need veel kõrgele lennata ei küündinud
Vaiksed tiivalöögid öös. kui salajased sõnad

Läbi igaviku. Algus

2009-07-12T07:14:00.011+03:00

"Ka põrgus olla omamoodi seadusi.."

Ütleb Faust hommikul

Öise varju, taevapõhja sügavuste eha

maalituna linnutee illuminatsioonile

juhib saatus vaid ainsa valgustera

ühe kookoni kahvatule toonile

Aeg läks käima hetk enne igavikku

kui koondusid valgusvihud ümber kuulapse

valgusest väljus midagi taevalikku

haldjas lendamas, sinas..vaikselt

115 min

2009-04-15T14:27:00.002+03:00

Hommikune värskus mis su mälestused uhtub
Seespool - une ja unelma piirilt end märkad
Ööl, mil maailm on leekides ja millal see kustub
Räägin vaikusest, ning sellest millal see ärkab

Müstilised helid tõusvad maapõuest
Jutustades lugusid maailma äärest
Vaatad alla, nähes iseennast
Sissepoole paiskuvad lained atmosfäärist

Lihtsustatud teekond küsimusest küsmärki
Miski pole kindel vaid üht sa tead
kolmkümmend kuus minutit siis sa ärkad
ja tead, et maailm uuesti süttima peab

Laiad, värvilised märgid kaunistamas vihikut
Kõik need sõnad mis keerlesid ümber sinu
Nüüd on vaid tühjad vaimud su sihikul
Kui pimedusest saamas on üksnes õunapuu vilu

Tule lähemale. Tule sisse
Ole õrn, ära ole puitund
Tunneta seda jõudu
Rahu mille sisse suikud

tume...sinine

2009-04-03T03:44:00.006+03:00

See rõhub ja kriibib

Kui jäised küüned vastu aknaklaasi

Justkui eemal viibid

Nagu närtsinud nelk, katkises vaasis

Trotsid seda, võitled sellega, nagu kuuluks see sulle

Tumm tüdruk, eksinud eemale pimedas maailmas

Ära hakka vastu, see tugevam kui viskad tunded tulle

Tugevam on väike laps, nutvat maailma maalimas

Ei tohi otsida koduteed pimedas linnas

Rohkem eksid tuttavalt kodurajalt

Leia pigem käed soojad, mille jõud on hinnas

Koos astuge valgusesse mida teil on vaja

Ära nuta taga eilset, sest too on juba läinud

Sule silmad ja lenda, vabaduselaps

Otsi teed kust pole sa veel käinud

Leia paradiis, mida pole varem näinud

Las paista valgus ning sulada jää ja kirme

Teadmises on valgusjõud, et suudad sa kõike

Kõik on hästi, tundma ei pea hirme

Isegi kui oled kaotanud, tuleb veel palju võite

Essence

2009-03-21T04:30:00.002+02:00

Can you feel all those emotions
My thoughts and your thoughts
We put in as much devotion
Who knows, in this, what we sought

Maybe we all lose to the game one day
But we keep on playin' till we drop
I don't care, be as it may
Even if one day, we should stop

Whole world is looking for a fix
No matter if your a parent or a raver
Age sixteen or sixty six
Everyone must go to their own haven

So why stop if we have it so nice
No need to stir up turmor
Rather kick back and have a slice
And take it with a sense of humor

It could be so damn fine
So romantic and so exciting
If that feeling would be mine
And insides would cease fighting

Comment To (click here)

2009-03-04T14:58:00.001+02:00

* "Knowlage is supreme..." - but as do all great things, knowlage cannot be gained without one's outer OR inner interference. Such as paradigmatic events in which you are caught or a spiritual teacher you meet or you practice, through which comes wisdom. I do not believe anyone can gain knowlage "here and now"

* "Freedom" - Yes, we are all free to an extent, we allow ourselves to be. I don't allow myself to be free, because I know I am not ready to be THAT free (because yes, m y ego would abuse it). Stil..I am more free everyday, through practice, through listening, through wisdom.

* "A song to my teacher about my rebirth" -
There are all kinds of teacher's anyone with wisdom is a teacher. Everyone is a teacher to themselves.
I HAD a teacher who showed me the way to people's hearts true desires and how to gain freedom by soothing their hearts innermost needs, so they could set me free. I had faith, I believed, I was free and I was young. Nevertheless my awareness grew everyday and I taught myself see through his agenda. It wss a promise of freedom, only by his side, you couldn't exist anywhere else but on his path, but it was ok if you had faith. I did not. I was devastated, when I parted from him on my path. I didn't want to, but I had no choise, because his path was leaving me more and more vunerable, if I wanted enlightment on my own path to freedom, to truth, not his.
Finally I left...I was broken ...reborn through which I am becoming great by own awareness.
Still I am in debt to him for opening my eyes to the spiritual world of happiness. I forgive him all of his misconceptins about unification and his persona-cult.

* "Teachers, faith and reality of the non-believers" -Faith is problably THE MOST powerful notion, person could haveI can free you or enslave you.
Faith in: God, your teacher, your parents, your loved ones. Faith in your friends or even aliens - It sends you whereever you go. Iit makes things real. Not what you see, not what you hear, but what you believe. There is no right and no wrong belief, whatever beliefes you have it will give you power. What power you have or power you gain is decided by your heart. With that, we can say teachers have power, just like everyone else plus conviction to spread their beliefs further. Now, I ask you: "Is there a God?" if you say: "I don't know." - then I could make you believe there is a God, but if you say: "I believe there is no God, then it would take me a lot more energy and conviction to make you believe. Supply reason, sense of belonging, higher purpose and you might come to my church as well.

* "Ego & Gaia" - I BELIEVE the universal wellbeing of the natural and un-natural through it we(mankind) will grow together. To this point in history, we have come millions of years and yes there is a quickening, but for no reason else but the ego. Everyone wants to gain too much in too little time. That is dangerous for me, for you, for the whole world. In just 4 generations the face of the earth has changed rapidly to an un recognizeable state. Wwhole species of living creatures are gone - not by natural(divine) selection, but our own, corrupted ego-centered actions performed in berserk.

WE ARE THE ONLY SPECIES ON THIS PLANET, WHO CAN CONSCIOUSLY SELECT!

I do not believe ego is evil, but rather a tool for our bodies to reach maturity(enlightment, wisdom, reason). And it has to be used RESPONSIBLY. Else we can be victims of our on wants.

* This for short, is what I believe and practice by. And hopefully by posting this here I have used my little power what I have to further interpret life as a meaningful place for some. :)

Viies valgus

2009-01-25T01:04:00.007+02:00

Oled mõelnud milline on maailm veetilgas?
Valgus, varjud, puutepunktid ja muud
Murduvad kiired nii kiirelt pimestavad silmad
Peegeldamas varandust: kulda ja jalajäljed kuul

Hallid on käed, nagu see feiss või hing koguni
Hoiavad piisku me sees säärase valuga kinni
Suutmata hoida häält kuni varase hommikuni
Kuni kojujõudmine viimaks kohale jõudis

Oled Ta leidnud? Oled Selle võtnud?
Äkki jätnud või hüljanud?
Andnud Selle lähedasele või armsale?
Kui nii, siis tead ka mida oled Sa teinud?

Täna on veel aega. Ole mureta sa ohutult
Keegi ei arvagi, et Sa midagi pahasti teinud oled
Kui sõbradki omavahel maalivad tohutult
Siis kõigil on ilus ja keegi midagi teinud ei oleks

Aasta ja jõulud, kuidagi lapselik ja helge mälestus
Justkui kuuleks neid hääli, eufooria, uimasus
Langed sügavale mälestuste rüppe pehmesse
Valgus, hääled, avad silmad, vaatad taevasse

Ära muretse, särasilm, lennata saad kord sinagi
Ja kõrgel, kõrgel toonil ja pilgul oled tunnil, või kahel
Ebamugavus ootamas ees, mida üldse ei oota
Arglikult, voolad kui jõgi igapäevaste hirmude vahel

2009-01-14T08:49:00.004+02:00

Alice, kas sulle ülekeenud pelmeenid meeldivad? Ekstra hapukooretillipipratobaskosoola ja sojakastmeekstravagansa- türgiubadega? :P

Lood

2009-01-13T03:52:00.003+02:00

Vahel näen tänaval sõbrannat, piltilusat
Ta kõige armsam olevus ilmapeal ta on
Ka vormis, aktiivne, virk ja sulnis
Tema pärast hulluks läeks terve Babülon
Päikese, kuu ja taeva talle alla tooks
Kui oleks see nii et tahaks, et kästi
Kõik mehed tema pärast üles pooks
Ning niisama hoolitseks ta eest hästi
Kes ta on? Tegelikult pole tähtis see
Sest aju asemel tal kreekapähklike

Mul veel üks sõber hea võiks öelda vist nii
Meil koos läbitud palju palju seiklusi
Trippinud oleme siin kui ka seal
Koos teinud head kui ka palju õelusi
Tol poisil ikka nupp nokib
Tunneb huvi kõige ja kõigi vastu
Isegi vist veidi kadestan teda
Ja temaga ma jõudu ei katsu
Aga ta ongi ainult poiss kui teised on mehed
Ise rahul, kui narksi järgi kutsub meel

Mul oli kunagi klassiõde kallis
Armas, virk ja sümpaatne
Suutis eristuda hallis massis
Ta elu täis rõõme ja patte
Nagu me kõik tahame olla
Viisakad ja abivalmid ligimese suhtes
Tema oligi, siiralt, see polnud raske
Vahel ikka läks üritus veidi luhta
Kuid kord koju tuli õhtul hilja trennist
Sai löögi autolt ja enam Ta ei mängi tennist

Teadsin üht tüüpi, kellega koos me veetsime aega
Lahe sell oli, võib öelda, et olime sõbrad
Olime korralikud, ajasime juttu, mõtlesime peaga
Nalja sai palju, rõõmsad olid me sõnad
Me väljas just palju ei käinud lebotasime niisama
Mängisime kabet ja muid lauamänge
Vahel Ta vanemad tulid meid sinna vaatama
Iga kord neil silmis pisar lääge
Vahest ju juhtub et pidu lõppeb nii kiirelt
Sest tüübil pommikilde kehas sada neliteist

Neid lugusid on palju palju veel
Ükski pole halb ega hea
Elu pole kerge, teadku seda su meel
Mõni lugu juba lõppenud kurval moel
Ja mõni alles algamas sõbra toel
Ela nii, et sul oleks hea
Ela nii, et ei pea kahetsema
Aga kurvastada pole mõtet, sest lõpuks sa tead
Tead kidlasti mida sa tegema pead :)

2008-11-25T00:14:00.003+02:00

Sa hoiad meeles. Kõik on su mõttes või keelel
Sa sõnad ja lajatad, pajatad ja paika paned
Lahe tüüp oled, ise ka ei mõista et teeskled
Ei kanna viha vaid tunnen sulle kaasa
Isegi kui kannan, ei tähenda et näkku kargan
Võibolla kurjalt salvan ja siis olen ma paha
Ei saanudki aru - mõtlesin et sõbralikult
Ei noh: pole midagi, kui siiski on, lase mööda
Muidu oled tore madala enesehinnanguga könn
Välimus - ilus: pikk, juuksed silmas, värv on matt
Kõrvas on ka! - tatt
Elu tundub nagu šahh ja matt kõik on sant
Aga ei ole; saame hakkama - kõik on vait!
Miks on maal sul lagunemas ait?
Pole aimugi kes ta on? - EIt?
Elus esimest korda voodis nägid
...viiteteist...
Ärkasid unest, läitsid...
Nii sõbrad saidki kord meist...

Dlo:G

2008-09-20T16:57:00.003+03:00

x: "Tere Sina! Mis teed Sa siin kaugel inglite linnas?
Kust tulnud ja kuhu viimas sind su tee?
Miks oled siin, kui sind näha siin ma ei soovi eales?
Mine ära kaugele, kaugele üle maa ja kolme vee!"

o: "Ma tulin siia otsinguile, retkele leida ennast, leida õnn.
Tee mind siia tõi ja lahkuda üksinda ei soovi.
Ja ma et: "Ei peagi, kui siis ainult taeva." - ütles üks põnn.
Hüvasti öelda vaid siis, kui minagi enam ei hooli."

x: "Lihtsalt mine! Ma muud ei ütle, kao minema siit kiirelt.
Ära looda, sest vaid loll oled, ei midagi muud!
Ei tea millest vestad tühja, ning sedag i mitte siiralt.
Sind ma naeran kui järgned, eales ei tunda saa mu suud!"

o: "Su suud pole mul tarvis, vaid et soojust.
Ehk näeksid oma lähedal, et keegi on seal.
Ning kui kord istud kõrgel - Igavese Ootuse Mäel.
Süttib kauguses tõrvik, mis sammud su poole seab:"

Ei oota

2008-06-12T01:51:00.003+03:00

Istun maantee ääres ja ei jõua enam loota

Et suve öises taevasinas istun maas kui sind ootan

Sügavas taevasinas või sinivilkurite mööduvas vilas

Jälgin, mõistan ja tunnen su olemust, kui sind vaatan

See on tuhandete kokkusattumuste ühine skeem

Tähemärkide, karma ja saatuse graafikute ekstreem

Märgid: positiivsed, negatiivsed - väljendavad polaarsust

Siinpool ja sealpool allikaid milles voolab formaalsus.

Ja kui istun peatuses nimega Nõva

Kell oń palju ning piikan korraks üle õla
Kus ehitus seisab ja koer kuskil haugub

Tunnen tühjust mis minus vastu seinu paugub

Enam ei istu ja enam ma ei oota

Kõnnid sa ju mööda omaenda teed

Ise ütlesid et midagi pole loota

Siis milleks enam sulle järele joosta

Recz

2008-06-12T01:48:00.002+03:00

See mida mina näen seda ei näe keegi teine
Mis mu silma jääb praegu või mis oli seal eile
Ja mõtted mis kirjutan ei ole tegelikult minu seest
Vaid need võetud on pikast venivast eluteest

Aastaid möödunud polegi nii palju
Unustuses sõnad mis karjutud valjult
Lahti lastud on palju palju
Kuid mõni mälestus on tugevam kui kalju

Pühapäeva päike

2008-06-12T01:39:00.002+03:00

Kui ma istusin pühapäeval omaette
Ajal mil aega on mõelda ja tõdeda
Ühendada unistustest lõike ja moodustada pikki hõbekette
Mängida selle tundega ja metafooridest laduda skelette

Arvata mis on, mis tulekul või mis olnud
Formuleerida, loota ja planeerida käike
Lootes, et tundma õppides mind sa ei solvu
Et leek mis mu see kuum, kui siis pisut väike

Või lasta piinata pead su naerul või õrritavalt mängul
Trotsida su kaugusest langevast pilgust
Oodata sind pargis murul, vahtrate vilus
Peagi uitada pimedalt kui mu valgus oled sina ilus

Lein

2008-06-12T01:10:00.003+03:00

Sajab vihma. Juba päevi sajab vihma
Läbi pihlaka lehtede, tilkumas on piisad
Mööda klaasi laugevad ikka alla, lõpuks maha
Lootes et mõni neist sinuna tuleb ka ukse taha

Ma otsin su nägu rahva hulgast enda ees.
Kas oled kohal? Või alles poolel teel?
Näen sind varjuna ja virvendaval veel.
Rahulikku ilmet su silmis igatseb mu meel.

Ma ei pea lugu pikast leinast või tihkest nutust
Kuid olen kurb ja igatsen sind tagasi enda juurde
Tunnen puudust su naerust ja õpetlikust jutust
Ja mõnikord jutustan sinust ka ümmargusele kuule

Veidi enamgi

2008-05-18T01:11:00.003+03:00

Sada neliteist ööd ja kolmkümmend kaks päeva
Viinud on mu viimsegi aru nagu näha
Mõtted ja ideed sumisevad kui sääsed kaldal
Tuleb suvine vihm ja tuul
Mis hääbub kui sõnad Sinu suul

Veel kakskümmend neli taksot ja kolm bussi
Viinud mind on maale kus näha saab paradiisi ussi
Salalikult öisel aal keelitab ja meelitab mu meeli
Ise mõistmata neid teid kus rändamas ta keel
Ta aina keelitab mind läbi öö veel ja veel

Aeg lendab kõrgel pilvepiiril, otsimatta sihti
Täiskuust täiskuuni aeg tundub päev mulle tihti
Kaotanud taju nii siin kui seal pool piiri
Ma otsin kaotsi läinud sääski siiski
Sest mõistusest tähtsamat mulle pole miski

O_O

2008-05-17T00:05:00.002+03:00

Kui soovid siis Sa võid ju oodata
Kuni läbi on Ta mängud nagu põnnil
Ajani mil Ta ise Su juurde roomab
Alandlikult maailma otsa järgi kõnnib

Lehed on juba kollased kui Ta väsib
Su ootus ootamatult lõppeb nagu lootus
Väsinud inimene puhkab nagu kästi
Ning Sinule kuulub Ta ootus
Kuni temagi liigub edasi, teades et kõik on hästi

Müügis

2008-05-15T23:00:00.004+03:00

Müügis: Kitarr vision + võim ja kitarri kott 1800.-
Gargos17@gmail.com

Palun

2008-04-29T23:25:00.002+03:00

Ma valetan sest ma häbenen seda kes ma olen

Ma vaikin sest ma ei taha valetada

Ma naeran sest ma ei suuda vaikida

Ära palun küsi miks ma elan nii.
Ma ise ka ei taha elada ju nii

Ma tahaks elada nii

Et mul on kool ja mul on töö

Ja kõikidest muredest oleks ma prii

Ja kui sa ehk oled mõelnud

Mis toimub nende silmade taga

Siis tea et need silmad on pilves nii kui nii

Ja ainult kurbus üksindus ja viha pelgul on siin

Ära otsi teed siia taha

Mis siis et nii väga nad leidmist tahavad

Kord tuleb päev kuis ma varastan me sõpruse

Ja kunagi on see hetk kus vastuse saad oma kõhklusele

Ehk peagi selgub kuhu viib mind tee

Sest kaugemale jõudmiseks pole mul jaksu veel

Palun...Palun...PALUN!

Vabandust! :'(

Mäng

2008-03-28T16:10:00.002+02:00

Tüdruk sa ju tead mind ju nii hästi
Seda, et sulle vastu ma ei hakka
Fakti, et su silmadest kunagi ma ei väsi
Ning su külge kleepumast ma ei lakka

Tegelikult on armsad just asjad millest me ei räägi
Sellest et mul on nupud ja sul on lülitid
Mida puutudes me mõlemad teame et meil on hästi
Ja neid näppides lõppevad me hirmsamad tülidki

Vist meenutab see veidi mängu
Mitte öelda et karika-võistlust
Kus kaotaja jääb teisele hellusi võlgu
Hellusi terve õhtu või kui mure siis mõistvust

Räägime koodis, metafooris, piltlikult
Ise ka ei mõista mida teisele mõista annad
Mõnikord ei õnnestu ja tunned piinlikust
Siiski teise kohta me märkust sisse ei kanna

Mõnikord polegi rääkida vaja sest vaikus kõneleb
Ta räägib meile kuidas me mõtleme ja oleme olemas
Kuidas üksteisele südames lõke soojalt põleb
Ja lihtsast embusest midagi palju suuremat on kujunemas

o figueõr´´

2008-01-15T01:36:00.000+02:00

Floppy mode Bootdisk A:/.........................: Matrix

o figueõr´´

Igavene hetk

2008-01-04T01:13:00.000+02:00

Lõhnavad, kaunid, varakevadised lilled, unustatud aasadel puhkevad
Tõusmas maast ja edevalt avamas oma õisi, nõtkelt õõtsumas tuules
Tiivulised, nood vabad, lummavalt laulmas edevalt ja uhkelt on nad
Ja kevadine lõkendav lumi ning teravalt torkiv tuul on taandumas

Puud ei nuta enam jäiseid pisaraid mis kaua ummistanud neid silmi
Ja rahvas kes maganud, nüüd ärkab ja südamed neis on tulvil
Nüüd sirutavad oma oksi, et taas võtta enda rüppe puhkevaid lilli
Soojendab neid valgus, õnnis valgus, mis neid silmi lahti sõlmib

Soe tuul õrritab segaduses, avatud ja avamata meeli
Lõhnad, magusad ja karged manavad naeratuse palgele
Värske hommikune kaste kiusab mu mõtet veelgi
See lõputu hiilgus mis au toob kaasa tulnud hommiku valgele

Kristallsed ojad ja leidmata järved ning astumata rajad
Sinna juhatavad meid rääkimata sõnad ja avamata uksed
Jõudmata aimata, et hoopis tunne see on, mida vajad
Tead, et oled kohal, kui meeli täidavad sügavad südametuksed

Iseli'e ehk Eluajus

2007-12-31T02:36:00.000+02:00

Sa aina küsid ja küsid ja paigal sa ei püsi

Vastates sulle ma ju vastuseid ei anna

Vaatan sind sõnades jää ja silmades tuli

Liigud teel mis endas vastuseid ei kanna

Rännates teel mis sulle mõeldud

Unistad ja loodad, võibolla kahetsed

Otsuseid mis kunagi vastu võetud

Kauget, lummavat asu sa kadetsed

Elades kellegi teise elus

Oma saatust sa muuta tahad

Aga ka sinu elu on ilus

Mööda lasta võid paremad palad

kergelt mitte ei oska seda öelda

2007-12-09T12:44:00.000+02:00

Ja jaa ma näen millist halli sodi on elu meile toonud
Pikad köied ja inimloomus nõrgemaid taevasse on poonud
Võib-olla inimene Su kõrval ei saa oma igapäevast leiba
Ning ehk Ta alkoholist õhtuti proovib oma õnne leida
Paljud värisevatel kätel topivad ppipu mingit heina
Kodu teate...on rohkem kui vaid neli kivist seina

Kolm, kaks, üks. Läks lahti, kelle võit?
Läbi paberist bürokraatliku kadalipu läheb me sõit
Kolm, kaks, üks. Hargnemas on kõik.
Läbi plastik pudeli mõtiskleme, tõmmates õit.

Ma seda kirjeldada ei oska. Ei tunne mina siukseid sõnu
Kui elu ongi vaid mäng, siis miks ei tunneta ma selle võlu?
Hoopis kui vana film: täis on auke, koledust, tapmist ja sõdu
Seisatan korra, boom, sain vist hõssi, bulshit, Gameover
Nagu viltus näoga pomps, kes mitte pole soober
Oli siingi topelt-eitus, sest nii palju me suitsetame ja joome

Pahupooli on meil igal pool, aga mitte seespool
Pind on alati Sinu, mitte minu silmas
Sõpra kiviga näed visata alati, iga ilmaga
Ja isegi kui keegi teabki sinu ema
Siis tead ka seda, et Ta ei tule kunagi vitsaga
Tule koju pojake! Ootan sind juba sooja pizzaga

Paranoi Deathmatch

2007-11-23T02:22:00.000+02:00

Raul VS Johannes

Maxima special

2007-11-23T02:16:00.001+02:00

Hall päev ja hallid inimesed

Ja mõned väledad

Mõned kivised

Ja enda arust ägedad

Või seljas naigi dress ja bmw

Või perse all null-kuus

Kui lai on tee

Oled ikka puus

Väike rõõm ja väike lonks

Kuulad kukub puu otsas kägu

Sassis lokkis sonks

Teeme uue tarbijamängu

Sex

2007-11-23T02:02:00.000+02:00

Good morning

You want to know wattheheckisthisshit right?

Well first of of all this is called fire...

See? and theres his friend..Gasoline :-)

They are best of friends. They are hot!
And that's called an act of mating...

When they combine, they're going to have a baby...

...the child is called inferno...

They dont have motel room...rather a pipe.

On a green bed. They have incence and curtains of smoke.

Their passion is blazing into the clouds...

Võõras

2007-11-22T01:25:00.000+02:00

Hei! Tere kaunis tundmatu mu teel
Pilk nii mahe kui hommikune tuul
Su nimi lilledest hõljub virvendaval veel
Näen sind unes ja kargelt helendaval kuul

Palju kordi me kõnetanud oleme teineteist?
Sadu pilke vahetanud siin ja seal
Meelde jäänud mul enamus neist
Vahel enne uinumist neist veel mõtlema pean

Siiski eranditult alati istud seal kindlalt
Kindlalt kui müstiline vallutamatu kindlus
Üks lause ütlemiseks mul juba ammu vindus
Kuid õhku on vähe ja see värske hingus...

Platooniline, irooniline, isegi ikooniline
On see pilt mis sööbinud mu mällu
Nii särav värviline ja heledatooniline
Ja hääl nii rahulik ja polüfooniline

Alati sama koht, sama aeg
Täitmas oma ülesannet, jätkamas teed
Meie vahele jääb hiiglaslik aed
Mille ületamine poleks nii suur vaev

Siiski lähemale ma ronima ei hakka
Ma ei ole su rüütel valgel hobusel
Seda unelevat ideaali ma purustama ei hakka
Samuti sinust lugupidamast ei lakka...

Mitte midagi

2007-11-19T02:00:00.000+02:00

Istun toas ja välja ei lähe
Kui lähen siis ei tea ma kedagi
Tuttavaid, sõpru on vähe
Keegi ei ole lähem

Poe järjekorras ehmatan
Vaikselt naabrit teretan
Pole julgust vaadata
Kõnetades sind ma kokutan

Seest olen soe ja väljast olen külm
Meeleolu muutlik kui sügisene ilm
Kadedus ja viha teie vastu kui mängite
Eemal kadedalt jälgib mu silm

Pole mul ei huvi ega harrastust
Kõigest pohhui
Ei tunne aud ega vastutust
Peletamas piinavat mõtetust

Võibolla paar ketsi hinge alla poetan
Alkoholi ja saiakesi tihti soetan
Häbelikult juukseid kohendan
Aga tegelikult pole mul ju midagi

Nemad

2007-11-14T16:43:00.000+02:00

Hõljuvad mööda kõledaid korridore
Ei maini et oleks külm, et oleks tore
Meie aja anonüümsed heidikud
Suu kinni, silmad otse ette teibitud

Näed neid tihti kuid kuuled neid vähe
Ehk kord aastas teretad neid sõbra pähe
Ei tea nime ning ei tea nende vanust
Ja ei küsi ka , et pääseda suhtlusjanust

Kummituslik hing kes kraabib paberit
Lehte mis täis on numberid ja valemeid
Inimkonna tühi õndsus peegeldumas silmist
Unistamas oma soojast voodist või ilusast ilmast

Põhikool

2007-10-30T00:18:00.000+02:00

Oled isiksus - huvitav, inimlik, haavatav.
Su silmad kui hunnitud aarded.
Helisev hääl - ja meeldivalt vaadatav.
Ka pimedas, näha kaugele igasse ilma kaarde.

Palju siiski häirimas meie ilmes
Skaalal punkte saaks aint sitte
karjumas me pihta vait ja seis
kuid sina kümne süsteemis oleks kolmteist

Pilk on müstika ja hääl justkui kaugelt
Juuksed lehvivad tuules laugelt
Aeglaselt kui filmis mida ilmutad
sa oma kauneid silmi pilgutad

Sügis hetk

2007-10-23T01:25:00.000+03:00

Sügis. sügis langemas puudelt lehed.
Nagu naised, kes ära panevad ehted.
Koolis laste matemaatika tehted.
Iga päev, täis jama on ajalehed.

Trollid ja bussid kannavad meid ringi.
Poest memmeke ostab saia ja singi.
Puu alla poetab vanake kingi
Lähedust otsimas tuhandeid hingi.

Kuskil juhtumas on palju head.
Poe ees joodik kinni hoiab pead.
Aga kas Sina juba tead?
Et kodus on hea ja sinna minema sa pead?

Laes ripub hubane tuule-kõlin
Seal kuum tee ja soojendav tuli.
Paks raamat riiulis köidab su huvi.
Poetad pea alla padja ja juba tuleb uni.

Aknast sisse paistab kuu
Kraabib klaasi puu.
Ilusaid sõnu lausub sulle suu.
Mõtleb su peale keegi truu.

Ma tahtsin kirjutada midagi muud aga see pole see :'(

2007-10-21T01:38:00.001+03:00

Aeg...

...silmapilk...

...igavik...

Täpselt nii kaua see piinab
Kui päikesega langesid ka suunurgad
Pimedast varje kiirgab
sel külmal ööl, hullumas hingede hulgad

Mõnikord tahaks veidi nutta
Kuid mul see tunne pole tuttav
Vahel...harva...kord aastas
Üksik pisar mööda põske alla ruttab

Ma ei karda Surma
Siiski pelgan inimesi
Nad teevad kurja
Nad on ebastabiilsed

Akende purenedes, tule lõõsas
Leek on paitamas mu pead
Kustutades kõik: majad, puud ja põõsad
Hävitab kõik mu head ja vead.

Uduses laanes

2007-10-01T02:52:00.000+03:00

Olen udus eksinud
Ekslen paksus vines
Olen heinamaal keksinud
Tundub et siiski pime

Mul ümber on kilp
See alati mind kaitseb
Üks narts ja hilp
Üksinduse järgi haiseb

Keegi karjub mu nime
Vastan et juba tulen
Kas on see siis ime
Kui kukkudes silmad sulen?

Ei usu, sest ma ei tea mis tuleb
Võibolla langeb öö ja hakkab külm
Ehk kuskilt pimedast märkan ma tuld
Tulgu mis tuleb, saan hakkama
Olen vait kui surm

GLXY

2007-10-01T02:40:00.000+03:00

Mina, maailm, universum

Tähed, päike ning kuu

See kõik on vaid üksainsus

Planeedid, must auk ja kõik muu

Igavikust lõpmatuseni liikumises

Liikumas iseendas, keerlemas ja pöörlemas

Tegelikult suhteliselt seismas

Minevikust tulevikku tiirlemas

Kuskil tükikese peal juhtunud ime

Liikuvad, teadlikud olendid, mõtlemas

Effekt nimega eksistents ehk elu

Mõtetult raiskamas, lõputult kiimlemas

Ehk isegi mitte ime vaid õnnetus

Tekkinud olemuse tasandeid on mitu

Rüselus väiksel skaalal saanud tähtsaks

Ruum otsas, kodu jäänud meile kitsaks

Äkki too nähtus on tasakaalustaja võrrandis

Protsessis, mis pidevas arengus

Suures plaanis, meie mõttes võrratus

Praegu terve, peagi varingus

Ehk inimene peabki domineerima, hävitama

Selleks et kunagi aeg ja ruum peatuks

Selleks et imeline kulg peatuks, taas käivituks

Aina uuesti ja uuesti kuni võrrand saanud veatuks

Kõik need sõnad mida endaga räägin

2007-09-25T17:25:00.001+03:00

Mina ja mina ise, ainult siin olen praegu mina
Istun endaga male laua taha, võtan klaasi konni
Panen kirja mõtted mis on ja mis olnud
Enda salajase olemuse, mida pole kunagi olnud

Paber ja pliiats on minu keel
Sõnad nagu kerge virvendus,
tasasel veel
Rääkida endaga võin ma kõike
Olnud ja olematta elulõike

Vahel sosistan tasaselt kui hale hiir
Teinekord säran kui hele valguskiir
Naerdes loobin sõnu siia ja sinna
Ühelgi mõttel ei lase ma minna

Roppusi kirjutada paberile võin
Koledamaid kui mättaid,
Mida sead kord talumehe mollist sõid
Olen uhke, sest nendele kulutasin palju öid

Hüljes

2007-09-19T16:10:00.000+03:00

Hommikul ärkan ja naeratan sulle
Eest rebin kardinad, lasen päikse tuppa
Kohvi ja eine nii õli valaks tulle
Kõik mured saadaks üle, saadaks hukka

Tegelikult on päev hall ja morn
Paha on olla ja teha ei taha
Raadios mängimas on Korn
Võtmas tuju on veelgi maha

Olen täiesti tavaline poiss
Aga ka mul on unistused
Midagi erilist mu juures ei köida
Või siis ainult täitumatud unelused

Tahaks olla ka nii sõnaosav
Saada kergelt armastatud
Muretult naeratada
Ja olla kuskil kunagi veel pisutki mäletatud

Roosake

2007-09-16T01:39:00.001+03:00

Oli üks vaikne ilus päev

Päike paistab tuuleke puhub

Midagi sealt tuleb. Näed?

Vesi liivale pudeli uhub

Pudelis kiri oli pikk ja roosa

Sisult veidi mõtetu, veidi tühi oli

Pole luule ega proosa

Vaata sealt tulemas on roosa poni

Vigadetta olemus

2007-09-15T02:07:00.000+03:00

Kord ma maailma sündisin
Sirgusin üksi ei õde ega venda
Imestasin ja nutma hakkasin
Ei hooli kellestki peale enda

Häbist silmad löön ma maha
Looma eest hoolitseda ei oska
Kutsub vaid narko ja raha
Kaugelt kutsub Moskva

Maailm on ajata
Ei korda läe ei sõber ega sõbranna
Kui automaat-vastaja
Kõigile alati eitava vastuse annan

Mitte sest ma ei tea
Vaid sest 0len kitsi
Kõike meeles ei pea
Neelates alla uue pitsi

Ei pea ma pingutama
et siia kirjutada
Võibolla, et kirjutada vigadetta
Shokeerida võin ka sõnadetta

Mentaliteet

2007-08-22T01:45:00.000+03:00

Kell on palju, olen väljas kõikumas

Silmad tühjad, kui Homunculus

Mõte igavikku suikumas

Jalad risti-põiki tuikumas

Ja kuhu ma lähen, lauta

Seal elan ma loomadega koos

Miski siin ei aita

Mitte veidi poolik doos

Ees kõnnib kapuutsiga kutt

Tundub tal kuhugi õige rutt

Aga on ta tubli? virk ja tragi

või taskuraha toob tal narkoäri?

Olen näinud teda korduvalt

Nime ma ei tea ja käppa ei anna

Mõtlen kui siis nördinult

Võiks talle jalaga näkku panna

Temagi on koer, tõbine koer

Loom nagu kõik siin puuris

Kestame vaid üksteise toel

Õige nigelal moel

Öösel ilmub maailma põuest

Meie oma hundikari

Kuuled meid kärast ja kõuest

kui maale laskund vari

Me jookseme koos ja murrame koos

Mängime ja võitleme täies hoos

Suures pildis meil õige väike poos

Kui elamegi üldse SELLES loos

Me hoiame kokku

täiega kokku

Tekkinud ringkaitse

Keelel verine maitse

State Of The Union

2007-08-22T01:15:00.000+03:00

And now a message from the President of the United States

[George W. Bush]

Tonight I wanna take a few minutes to dicuss a great threat to peace. The dictator who is assembling the world's most dangerous weapons, is here in our own country. He is a homicidal dictator, who is addict to weapons of mass destruction. He has proven he is capable of any crime. The tyrant is me. I have directed the administration to support the use of violence against all of you. I will kill thousands, or hundreds of thousands of innocent people in our country and across the world. I um, resolve to bring sudden terror and suffering with horrible poisons, and diseases, and gases. Men and women, boys and girls, thousands of civilians will be killed in a single day, murdered at random, and with out remorse. My ultimate ambitions are to control the peoples of the United States, and to blackmail the rest of the world with weapons of mass terror. Weapons of Mass Destruction.

http://www.sing365.com/music/lyric.nsf/State-Of-The-Union-lyrics-Xzibit/B7083911588CF79E48256F6E000F22E9

Vaikus on ilus

2007-08-10T23:08:00.000+03:00

Vaikne müra kandub üle kasteheina
Langeb pisar, majas, teiselpool seina
Kostub korterist tüli, nii täna nagu eile
Vari taas langenud on meile

Mööda pimedaid radu liigub keha
Eksleb ja otsib, ei muud oska teha
Varsti istub ja nutab kunis tuleb eha
Valgustab Sind ja kammitseb iha

Kõik küsimused, mis jäänud vastamata
Lõputud kingid mis jäänud on avamata
Vastust otsid Sa vaid ühele
See annaks vastused ka kõigile teistele

Vaid endalt jäädki küsima: "Mis on vaikus?"
"Kes ma olen?" ja...
"Miks vaid sinu nimi minu suus?"

01.08.2007

2007-08-01T23:18:00.001+03:00

Ma loodan ja... lootus
See igavesti kestev ootus
Lõpuks kaob kõik
Ja tahegi kaob sootuks

Ma ei oska tahtagi enam ei viitsi
Sügavalt maailm mind kriibib
Lõpuks ma enam ei oota
Vaid mina ja mu vari siin viibib

Lootus uude päeva vaikselt hajub
Mina ikka tänases põhja vajun
Kuhu sa läksid ja miks ja on sul hea?
Kunagi .. oleks andnud su eest ma oma pea

Kadedus, viha, meeleheide
Mu igapäeva kaaslased
Küik nad kord tulevad meile
Külalised, kaasmaalased

pfff

2007-07-31T03:23:00.001+03:00

Avoidant

Avoidant personality disorder is characterized by extreme social anxiety. People with this disorder often feel inadequate, avoid social situations, and seek out jobs with little contact with others. They are fearful of being rejected and worry about embarassing themselves in front of others. They exaggerate the potential difficulties of new situations to rationalize avoiding them. Often, they will create fantasy worlds to substitute for the real one. Unlike schizoid personality disorder, avoidant people yearn for social relations yet feel they are unable to obtain them. They are frequently depressed and have low self-confidence.

http://www.4degreez.com/misc/disorder_information2.html

Elemendid (Folf live)

2007-07-30T23:54:00.001+03:00

Karge suvetuul
Õige pilvisel ööl
Just on mõtted muul
Ei kodul ega tööl

Vaikselt vingub parmupill
Maa hing ja mere hing me sisse
Peale vajub uimane viha, kirg
Selgus moment vajumas meisse

Meri see köidab
Taevas mind tõmbab
Tuul mind sinna lükkab
Suur rahu mind hetkel hõlmab

Elustamine

2007-07-30T23:46:00.000+03:00

Maas külmetav õis
Külmetan siin minagi vist
Lõdisen aga ei värise
Sest mul ümber on oma kest

Rahus siin lapsed puhkavad
Õnnelikult südamed saavad üheks
Tunnetavad vaime
Või jääbki neil veidi väheks

See koht on kust inimene tuleb
See on koht kuhu inimene läheb
Kahju et siin nii vähe järgijaid
Aastalt aastasse aina vähem ja vähem

Lage plats vaid varjud liiguvad
Kaugete aegade mälestused kiiguvad
Ainus rohulible ongi õndsus
Ühes elus peitubki kõiksus

See on elu ja aeg
Ammuste aegade nähtud vaev
Nagu merel seilav valge laev
Või põhjatu ja pime kaev

Elu see väike üüratult õrn
Ei märka enne kui sest saand on põrm
Vaevab meid kord haiglaslik hirm
Kui silme ette langeb must loor või sirm

See kirjeldamatu elu värv
Mis vigasena tundub must värv
Ta on vahel pimestav
Mis patust paradiisis pimestab

Elu ongi üks paradiis
Seda on vaid üks, mitte viis
Sa otsi oma õige moodus
Kuidas elada oleks sulle soodus

Mitte vaid täis kõht ja pits viina
Hing samuti too endaga siia
Leia üles õige tee
Saad joogiks puhta pühavee

Lohutus

2007-07-30T23:37:00.001+03:00

Olen langenud hirmu ohvriks
Mu elu selle sees kui kaotatud kohvris
Lukus seal sees kus vaid jumal saab avada
Keegi muu vaevalt lukuauku oskab tabada

Ma istun kiriku trepil ja palvetan
Süda taob sees nagu sült mis kallerdab
Kauge pehme hääl mis kajab
Hirmu täis hing väga kallistust vajab

See on juskui tormlev tuul mu ajus
Kaugel põhjas mu süda on valus
ta hoogsalt viskleb ja karjub
Peatselt põrgu põhjadesse vajub

Ma just nägin üht inglit
Ta ütles mulle lihtsalt tere
See sõna täitis terve mere
Ja ehk sest vees sai ravitud mu kere

Mu juurde astus veel üks ingel
Ta oli mures et ei leia õiget hinge
Ma juhatasin ta järveni kus on ta süda
See jumala märk et enda tõestamiseks andis luba

Siin istun edasi ma Sinu juures
Pimedas valguses õige suures
Vaid kass kõnnib mööda rada
Rõõmsalt lehvitades oma saba

Pööran lõpuks ringi
Kuid uks mu ees on endiselt kinni
Kauged helid ehk sirisiribinn
Suudavad hoida mind siin

Õhk täis on sinu märke
Loodan hommikul olla ärkvel

Annan andeks kõik oma võlad
Et sinagi andestaks minu omad
Lase kõlada mu hinge laul
Olen igavesti sinu, Sinu Raul

Sõprus ja Usaldus

2007-07-06T00:39:00.000+03:00

Keegi kuskil hiljuti ütles sellist asja: "Me ei oska öelda kuidas olla edukas, kuid me teame, et elades kõigile meelepäraselt me edu ei saavuta." Mida ma selle meenutusega tahan öelda on see, et sõber on sõber. Sõbradki ei pea üksteise meelejärgi alati olema. See on nii-kui-nii võimatu. Ja sõbrad saavad aru üksteisest, nad ei pea rääkima väikseid hädavalesid. Ei pea ja ei tohigi, sest need kasvavad suuremateks valedeks. Sõber TEAB kas talle räägitakse tõtt või mitte. Lõpuks see valede võrk hävitab sõpruskonna.
Hoidke oma sõna ja pidage oma lubadusi. See on usalduse alus, sõpruse alus, ühiskonna alus. Individuaalne usaldus.

Mõte ei eksisteeri

2007-05-29T03:04:00.000+03:00

Istun jälle siin...
Näen paberil juba tähti
Kuid lahti on liin
Ja enamaks ei muutu nad hästi

Ei passi ma niisama
Midagi kindlalt on
Kui teha kava
Siis sõnu terve tonn

Sa oled...

2007-05-28T00:22:00.000+03:00

-Minu uni ja reaalsus. Minu mõte.-

-Minu jõud ja minu väsimus. Energia-

-Mu hullus ja raev. Minu deemonite käskijanna.-

A thought

2007-05-24T23:04:00.000+03:00

This world is a cold and alienating place for a boy like me.

I will move on. No question about that.

Looming

2007-05-09T00:46:00.001+03:00

Puudutus õrn
Kui hoiame käest, siis valitseb rahu
Peopesa ja sõrm
Terve maailm sinna vahele mahub

Sina vaatad ja ootad
Need selged ja soojad ilmad
Alati võib ju loota
et laulavad need kaunid silmad

Kõlab vaid su hinge laul
Muidu vaikus
Liivast tõuseb aur
ja terve ruum siin kaikub

Nad hoiavad mind siin kohal
Su käed nii pehmed ja hellalt õrnad
Kui õis ilusaimal floral
Ja nendega ellu tagasi mind tõmbad

Vahel kõik ei lähe hästi ja on veidi raske
Tean et toetuda võin ma julgelt
Mõnikord me kanname vaid maske
Kuid hoian ka siis kui juba silmad sulged

Nende kätega joonistame pildi
Kus kujutatud palju rõõmsaid nägusid
Sinna maalime ka sildi
Millel kujutatud värve veidi häguseid

Pilt saab üsna suur ja hea
Siiski ei näe me nurga taha
Seal olevat me ei näe, ei tea
Varjupaika, kus oleme vabad

Ette kujutada seda keegi ei või
Kohta kuhu soe päike meid tõi
On seal taevas mitmes toonis hallis
Kuid siiski oled sa ka minule kallis

Raev

2007-05-07T09:38:00.000+03:00

Kaugel metsas, mitme mäe taga.
Sääl jäisel järvel lahvatas leek.
Külm tuisk, leek ja tugev teras.
Sellest loodi koletis, kes enne veel magas.

Ta karv kui öö, silmad kui päike.
Lihased vormitud nõtked, kondid valatud rauast
Küünised kui terad, hüppab väike.
Vähesed kes ta teel pääsevad hauast.

Ta sisse puhutud maailma valu ja kannatus.
Raev mis puhutud ta hinge aina voolab.
Me ütleme talle: "Kurjus!"
Nüüd on tema Jumal, kes meid soolab.

Tuleb metsast laanele, meie kodu õuele.
Hõljub metsast udu, mis pea värvub punakaks.
See on patuste hing ja veri mis voolab põuest.
Tema on seadus ja kohus, mis karistab ulakaid.

Tuli

2007-04-22T22:35:00.000+03:00

Ma kardan Tuld.

Tuli on alati fenomenaalne. Kui mitte õiglane, siis vähemalt aus. Tema käes on ülim võim, mis piiritletud õhk-õrnade hõbedaist piirjoontega. Tuli loob ja hävitab, soojendab ja põletab. See nähtus on hämmastavalt inimlik. Temas löövad esile inimese kõige ürgsemad instinktid: kadedus, ahnus, jõhkrus. Kui peaks juhtuma, et tema võimul kaovad piirid, siis Ta võtab endale kõik, millest tal jõud üle käib. Sinna kuhu läheb tuli, järgneb häving, kaos, surm. Ei jäta mitte midagi võtmata, kuni lõpuks pole enam midagi võtta. Pole midagi. Ta ootab, kumab kurjakuulutavalt pilkases pimeduses, mille ta ise on toonud.
Mõned erinevused inimloomusega siiski on. Vähesed inimesed suudavad oma ahnusega niivõrd jõhkrad olla, Kuid inimene ootab oma saaki kauem.
Kannatlikus - Voorus?

Ma armastan Tuld.

Ma tean, et ka tuli pole igavene. Kord hõljub Temagi igaviku lõputus voolus vastu uuele saatusele. Võib-olla muundub hoopis millekski muuks, mida ma ei tunne. Äkki elab Ta hoopis minus edasi, või soojendas kellegi südant? Ei tea. Salapärane ei ütle midagi. Õige harva demonstreerib oma jõudu, andes endeid ja sümboleid. Ikka ta leiab mind üles, kutsub. Nii veetlev ja lummav tundub ta haare. Siiski ma tean, et puutuda ma teda ei või, sest lubatud on ta mujale. Tean, et Ta pole minu, kuid siiski see tundub nii ebareaalne, et on muu. Siiski enesepettus, jälle. Lootsin, et kui harjun mõttega, et ta peagi lahkub, siis äkki pole see nii valus. Aga siiski. See ei anna rahu mitte hetkeksi ja näha vist eal enam ei taha.

Tuld ei taha ma näha. Valgusetta vaid pimedust näen. Ei näegi eriti midagi. Kuid siiski see midagi on tühjus, mis täs on kõiksust.

2007-04-15T01:45:00.000+03:00

„Mis nüüd? Kas ongi kõik?”
Peatükk lõppenud, kuid leht ei pööra.
Punkt on pandud ja lõppenud lõik.
Kollaseks tõmbunud leht - seal saadan oma päevi mööda.

Läbi on jutt ja otsas on sõnad.
Rändan tasandeid, otsides mõtteid.
Kõrvu kauge vihm vaid kõlab.
Langeb ja voolab, trotsides lõputuid tõkkeid.

Kas kurbust või valu ma nüüd tundma peaks.
Nii ehe ja nõnda inimlik oleks tajuda.
Seiklus jätkub valgel lehel, kuhu end jalutama seaks.
Sinna valge ja valguse sisse tahaks vajuda.

Ei tea tunda valu. Ei suuda saada haiget.
Võibolla ainult veidi, kui istun meres.
Siis ehk langeb pisar seltsiks teistele.
Rahu, see ongi mul veres.

Neetud võibolla igavesti lõpmatusse.
Neetud võitlema tuulega Leedi ette.
Pole relva millega mind haavata.
Puudub ka vahend millega mind ravida.

Ja lõpuks hetkel, kui kõik tardub.
Olen ma jälle võitnud, kuigi ei saa ma kaotada.
Viimne kui üks alla vandub.
Jääb alles vaid üks kes vaikib ja suud ei paota.

See üks kes teab kõiki mu külgi.
Näeb nii tugevaid kui nõrku.
Tal endalgi neid samu kohti.
Vaikselt jäängi ta võrku.

Viimaks kõik muutub rauaks.
Vanaks ja koledaks.
Kraavi roostetama õige kauaks.Vanarauaks, tobedaks.

Kuskil karjub mees. Külma vihma pildi taha kirjutab.

2007-02-14T23:45:00.000+02:00

Pilt heli kujutis mõtteskeem.
Vihm hääletaja süngel teel.
Taha ootab liikuda edasi veel.
Külma tahke lumine libedal reel.

Kirjutab oht viga kujutab luulele.
Kuskil sõna ronib karu suudele.
Karjub hing graveerib luudele.
Mees põleb palub tuledele.

Lihtne

2007-02-12T01:28:00.000+02:00

Magada ma ei saa.
Uinuda ma ei taha.
Selleks, et unistada
ma und ei vaja.

Kinni olen peenelt kootud võrku.
See ei rebene ega põle.
Elamiseks vajan vaid sind ja õhku.
Ilma undub nii külma ja kõle.

Vahel seisan ja kõhklen.
Vajan vaid veidi kindlust.
Nagu tõrvik öös ma põlen,
sest sõjas ei tunta allahindlust.

Või lihtsalt anda otsad käest.
Pöörata selg ja minna.
Trotsin teed kõigest väest.
Samm üks ja kaks jõudnud linna.

Külm

2007-02-08T13:15:00.000+02:00

Väljas on külm...
Nii külm, et isegi elu peatub...
Keha jäätub, seiskub ka mõte.
Külmaga murdub südagi.

Seisad vaikselt ja ootad.
Päike paistab.
Aga sula veel ei tule.
Aeglaselt murdub jää.

Väike leek väreleb.
Ootab ja palvetab.
Ta seisab ja vaatab.
Peagi tema kord on kustuda.

Kõik on aja joonel.
See möödub kähku.
Külm peagi taandub
Ja algab uus elu.

Seni on vaid külm.

Astudes nüüd ja edasi

2007-02-06T23:33:00.000+02:00

Kaugel, kaugel salajases paigas.
Hõbemetsas, kus kõik on hall.
Seal, kus maas on tuhast vaibad
ja kohas, kus asub tühjusest vall.

Sealt võid leida haruldase järve.
Ei saa sellest üle, ümber ega läbi.
Ma olen seal üksi, kuid kummitavad hääled.
Sinna voolab kogu maailma vägi.

Lained, hääled, tunded ja torm.
Hallid juuksed, kortsud nöos.
See on energia, millel puudub vorm.
Sõna kirjeldamaks seda - kaos.

Lainetest näen ma läbi,
hääli kuulen põhjast.
Olles siin hakkab häbi,
nähes elu nii puhast ja võimast.

Seisan siin juba õige mitu tundi.
Tahaks järves ujuda.
Hüppamiseks tunnen kindlat sundi,
kuid siin võin ma hukkuda.

Siia meelitatud mitmeid hingi.
Ingleid ja deemoneid ühtemoodi,
nad siin kandnud surnud mehe kingi.
Hüpanud lootuses mõista,
Kuid lõpetasid surnuvoodis

Midagi kummalist peidab end laintevahus.
Seal tunnetan tasakaalu, vaikust ja rahu.
Siia kukkunud, visatud on mitmeid.
Ma tulin ise, purustades meele-ikked.

Astun sammu. Astun kaks.
Jalg pidama jääb pinnale,
ning järvest vastu vaatab laps.
Mõtlen nüüd ma elu hinnale.

Võibolla saan sealt tugevaks?
Äkki järvest leian tarkuse?
Järsku saan ma inimeseks?
Või viskan hoopis pildi taskusse?

Whoop di fuckin' doo

2007-02-03T01:23:00.000+02:00

Õhtul suitsetades rahus tubakat.
Kardin tõuseb, teine valgub.
Näen kaugel valgust punakat.
Mõistus kohta paika tardub.

Hirm tantsida

2007-02-02T01:20:00.000+02:00

Muusika mängib aga keegi ei tantsi.
Heal juhul jalg tatsub - võibolla.
Kõik istuvad ja vaatavad alla oma kantsist.
Seal on neil hea ja kindel olla.

Kartus komistada, on liiga suur.
See on enda vangistamiseks mõeldud puur.
Vaid üks palve on neil suul.
Soov, et tabaks neidki kunagi armastuse kuul.

Tantsupõrandal on ainult üks paar.
Sajad silmad neid jälgivad.
Kurjad keeled liiguvad sel maal,
kuid meeled ikka nälgivad.

Nad tegelevad enesepettusega.
Pole ainsat, kes ei tahaks olla nende asemel.
Tegemist on täieliku eitusega.
Lõpuks arad lebavad omaenda hädisel varemel.

A man...

2007-02-01T16:42:00.000+02:00

The following is a speech by Liina Kink, which she exposited on the annual speech competition 2007 January

Im here to tell you about a man...

A man...
...In our present world...a SINGLE MAN...is a moving force. That man can create and he can destroy. Throughout history humans have been united, by different schools of thought. We have united against those, who wish us harm. People have been united by greed and power, but probably the most powerful force to unite mankind is God. By that phenomenon of unification there have arisen countless different factions all over the world. ...Caused by our species contradictional nature, these factions are known to have trouble co-existing peacefully.

What do we see in our present world? - We see different denominations, sects - fighting against each other. Again...we fight for greed, our freedom...but lately it has struck notice...we specially tend fight for "God" or at least we claim to do so.

Long ago there were crusades to so-called pagan lands, where people were forced to change their religion. Not so long ago there were WW1 and WW2 where mankind fought over power. Whole races were almost annihilated. In WW1 and WW2 we saw different factions allied for their survival.

Today...present, we see different denominations commit acts of terror and violence.

It's their crusade...

Countries invading others to gain control over worlds resources. And all that horror over what? - It's all for greed and infinite desire for power. If we have more power, we supposedly can make our lives better, cheaper.

Finally - we come to our dilemma - Does power grant us the ability to TRULY improve our lives... ourselves? Does it make us better as person and DOES IT MAKE US HAPPY?

Nations become stronger and wealthier, but what does it mean for a single person?
you remember?..our one tiny human life... a man who was fighting for his land and his home?

Yes...land and home...countries and sects fight for „God” A single man fights for his home and family.
If you'd ask HIM about the war, I sincerely DOUBT that he will say that it made him and his life better.

I think that before going to commit acts of terror, war...any kind of violence...every man, woman and child should look to themselves - Do I want this for me...my family or to a complete stranger, because everybody wants to live in peace...

Zion

2007-01-30T01:21:00.000+02:00

Eluteed keerdus ja rasked, abi ma ei vaja.
Ka ebaõnnestumine, rahuldava tulemuse tagan.
Vastuseis, jätkuvalt õiglust taga ajan.
Tarkus ja elutõde taevast vihmana sajab.

Samm ja samm kord seisma jään.
Vahel meeldiv kui keegi jaksab vastu tulla.
Kohtumine siin ja vaikne jõekään.
Vesine maa, uus elu ärkab läbi mulla.

Ma tean, et on meil palju suuri vigu.
Ikka elame vastuvoolu, liikudes kui tigu.
Ei peagi jooksma kõigest mööda nii,
et jääb meil nägemata maailma ilu.

Väike taim alguse saanud ühest,
peagi puhkeb mitmeks.
Lahkuda ei taha ma su sülest,
kuid ka mina pean kasvama sitkeks.

Ma ei tea kes oled sina.
Ei teagi kes olen ise.
Pea täis on rasket tina
ja meel on kuidagi tige.

Inimene kujutab endast puudust.
Ka mina maa pealt, pärit olen siit.
Kergelt vannun siia truudust,
kuid rändan kui vastu tuleb limiit.

Lõhn, puudutus, maitse - siin on piir.
Rändan kaugele, mõtteis olen kelm.
Seal valgustab mind kindel valguskiir.
Seal vabalt lendab ilus kujutelm.

Kaugel maal suudan leida õiglust ja rahu.
Vaikselt jäädvustan elu valge vahu.
Teile võibolla see pähe ei mahu,
aga seal ümarad on elu kandiliste rataste tahud.

Hind

2007-01-29T00:53:00.000+02:00

Ostan, müün, vahetan.
Tänane kapitalistlik majandus,
Ligimeste asju kadestan.
Ostan kui selleks puudub vajadus.

Ostame pahna ja emotsiooni.
Aine rändab mööda veresooni.
Ärevus, adrenaliin ja pinge,
Õõnestab ja karastab hinge.

"Parimad asjad elus on tasuta!"
Vaidlen vastu: "Tasuta lõunaid ei ole!"
Kõige eest maksad ja vastutad,
Maksad nii või naa, ahnus ongi kole.

Ja otsa ta sai...

2007-01-25T01:42:00.000+02:00

Siit ma rohkem edasi ei kirjuta.
Sest keegi mu vaimu ei virguta.
Siin lõppeb mu sõna siin on piir.
Ehk kunagi läidab uus päiksekiir.

Soovike

2007-01-25T01:15:00.000+02:00

Päeva valgel päike helge.
Külmal ööl taevas selge.
Siis polegi see nii mõtteline.
Tahad näha minu maailma telge?

Julgelt mine ja astu peegli juurde.
Kuuled kui ma vaikselt laulan sulle?
Taevalikud kõlad läevad tuulde.
Ja jumalikud sõnadminu suule.

Päeva valgel tuhat palet.
Sadu toimetusi.
Ööst ei leia ühtki valet.
Teeb päris oimetukski.

Ma ei kahetse et kohtasin sind siis.
Ikka ja jälle meenub mulle viis.
Sa laulad ja naerad.
Mul on nii kahju et läks meil nii.

Sest mu süda on sulle nii suur.
Oledki niivõrd kaugel.
Sinna lukustatud su sõna ja huul.
Ning kortsud mu laubal.

Pikk ja käänuline on tee.
Kui mitte rõõmus siis huvitav oli see.
See kuis meile vastus leiti.
Iga päev soovin et läinud oleks teisiti.

Tulid nagu torm.
Lahkusid kui päike.
Enam tagasi ei tule.
Lootus on väike.

Midagi sinust on mul alles.
Sinust lausa sõnu kallas.
Sulle minustki midagi kuhugi jäi.
Kuid mõte siit enam lüürilisi teid ei käi

See on nii

2007-01-20T23:25:00.000+02:00

Kõik need peod. Nad võtavad mult tüki.
Mu ümber on kümneid inimesi, kuid olen üksi.
Nädalavahetused, kus olen ma ilma sinuta
Tunduvad hallid ilma sinu kiirgava iluta.

Kardan olla ruumis mina.
Tahan tunda veidi lähedust.
Nagu kõrva 9 grammi tina
Kui kuulen sinu hääle kähedust.

Lähedust tunda võiks ka ju teistega
kuid see on vale, ei saa.
Ei tundu ruum õige ilma meieta,
ebakindlus vaikselt võtab maad.

Kalm

2007-01-17T00:49:00.000+02:00

Tasa tasa läbi metsa.
Kõnnin, vaatan, kuulan sääl.
Seljas särk ja jalas teksad,
kõnnin iidse haua pääl.

See oli ammu ammu,
kui mälestused maetud said.
Siit edasi ei ühtki sammu.
Kui neist ükski meenuks vaid.

Need pildid ammu kaotsis,
tuul ära puhunud.
Kaugel killud liival laokil,
meri rannalt uhunud.

Ei! Ma tean, nad on veel siin.
Neid laulavad puud: kase kahin ja männi ragin.
Kui puude soenguid kohendab tuuleiil,
siis naudin juttu, mida vestab akuge sahin.

Õlidvõllid

2007-01-11T00:10:00.000+02:00

Longib linnas tossust viidud pea.
Ained viinud ka viimase mõtte.
Viru keskusesse sammud seab
ja üles seab keevitusega lõkke.

Üks, kaks, viis ja kaks viis null-
see on talle ainuke valuuta.
Suuremaks muutub tossu mull,
mõistust tagasi ei saa tal tuua.

Keeraks nood ümber luua,
pakiks kasti ja taoks ära.
Ega nad tahavad vaid juua,
ei tekiks sellest palju kära.

"Vähem roosasid ja ossid nätsuks!"
Veidikene jõudu nende peal katsuks.
Külmalt laseb üle,
alla neile kütaks tule.

Nooruse vari

2007-01-06T20:45:00.000+02:00

Kunagi...hiljem...

kuid...

ka nüüd ja praegu...

Võib lõpetada näitlemise.
Teater saagu läbi.
Lõpetada rolli käsitlemine
ja tundma peaks häbi.

See on vaid tühine poos,
mida näitan ja eksponeerin.
Üldine lolluse üledoos,
millega koos ma eksisteerin.

Ma olen siiski noor
ja see on minu sõda.
Vaimu katab loor.
Ja ikka ma ei näe.

#-#

2007-01-05T11:42:00.000+02:00

Ma ootan vaikset vihma,
kus piisad segi päiksega.
Langevad õrnal kombel pähe
ja saavad üheks lille väiksega.

Ootan tema värsket, niisket embust
ja tema voolavat armastust.
Igatsen seda lähedust ja lembust,
piiskade meloodiat ja uimastavat hellust.

Looduse täielik vaikiv mõistmine
ja hommikune lillede õitsemine.
Keset vaikust ja pimedust süütab tule.
Nii märkamatu on hingetule läitmine.

Hommikul heinas mängelmas näen lapsi.
Päikegi tõusmas silmapiirilt varsti.
Mured on kaugel, neil vaid mängida kästi.
Keset helkivaid piisku tunnevad end hästi.

Keset rohelist elu kõigil naeratus on suul.
Neil on oma südame mäng ja ei huvita neid muu.
Jooksevad ja sasib juukseid hommikune tuul.
Silmadest lööb sädemeid, kui säramas on kuu.

Ka minagi olin kunagi nii noor.
Nüüd juba ümber paksem koor.
Langenud mu silme ette varju-loor.
Jäänud mulle vaid töö ja kool.

Hetk enne uut...

2006-12-31T22:46:00.000+02:00

Midagi märkasin ma üleeile,
kui sammusid siia, meile.
Siis vaatasin su silmi ja veidi kaugemale.
Millele pilke seisma jäi imelisele.

Veidike tunnen su hinge.
Seal on elu ja kirge.
See hoiab su keha ja vaimu virge,
kuid ega elutee ei ole sirge.

Vahel elu tundub raske,
kuid rahustab sõna mahe.
Ei usu et seal ongi vaid kaos.
Soov rahu järgi valitseb vahel.

Imetlus sinu üle valdab mind,
kuid siiski soovidel puudub hind.
See sees ei taha püsida, kuid peab.
Ta ei saa eales olema vaba kui lind.

Nii palju uut.
Nii palju võõrast.
Sõnad su suust
ja hambad kõrvast.

Ükskõik mis ka ei juhtuks,
see ongi nii.
Mis ma ka ei ütleks,
hea on mul just nii.

Märkamatu naeratus ja vaiken ohe.
Meenud mulle niimoodi kohe.
Kui ammu ka see poleks olnud,
ikk oli see eile, või vahet pole.

Kestab minu peas see ju igavesti,
jah, midaiganes...kuni saab see otsa.
Vaatab mida toovad tähed.
Oodata ei taha mitu korda...

2006-12-13T23:59:00.000+02:00

"Shh... tasa....kuuled? See ei ole vaikuse hääl. See on südame hääl. shhh..."

Mele

2006-12-11T00:47:00.000+02:00

I lach Elena
I lach Mele
I lach Mela

Ta naar-e' lye fea
Mela, ta nost-e'a lye quenate
Mele, ta karn-lye quenate urnu ten'lye toment'

Sleep is approaching...

2006-12-11T00:06:00.000+02:00

I'm drifting in the shroud of the night.
Really a very peaceful state of mind.
Soon it will be morning.
Thoughts back and forth...
All over...
Aftermath is forming.

I need to get myself together
picking up the pieces.
Lord appeased and a happy earth-mother.
It will do me good once again, non other.

Picture

2006-12-10T23:53:00.000+02:00

Your picture hangs in my mind.
It's vibrant. It's ALIVE!
My imagination is going wild.
I don't know if it's foreign or mine.

All things are in fast-forward.
Infatuation, Love and Hate.
Is this it? Is this my swirling crystal shard
or is this time when demons mate?

Oh damn why is it so hard?!
Confusion, Chaos run wild in my mind.
To escape I need a silver chalice.
Filled with temptation and caprice.

But running isn't the answer.
I need to hold it down.
Just until I get around.
Till' then I shall stand thy ground.

Like a howling hound.
In the moon's grieving frown.
It needs to be shown
which way shall lead me home.

Vahetus ja vaheldus

2006-12-10T23:35:00.000+02:00

Vahetus ja vaheldus.
Aegu hiljem piinlikult kaheldes.
Vaikselt kõlisevad tunnimehe võtmed.
Mees vaba kõndima, kuid tahe on aheldes.

Vaikselt kõnnib mööda müüri.
Kurssi hoida ei tahaks ta nüüdki.
Torm valdab ta meeli.
Öises tuules õrnalt ta nime hüüti.

Taeva all saabunud on hiline tund.
Siiamaani ei ole ega tule tal und.
Vaikselt tema kiivrile langeb lund,
kuskil kaugel elama käsib tal sund.

Kambris soojas õndsalt puhkab õukond,
endal seltsis kummitusi terve hord.
Tema tee viib sinn kus täht näitab nord
ja võibolla ta jõuabki sinna kord.

Labased julgustused tõukavad teda edasi.
Kunagi, peagi, varsti tõmbavad ta tagasi.
Ei otsi rõõmu ta siit ega sealt,
vaid igavest õnne otsib kaardi pealt.

Seda hullus-tükki toona võibolla nautis,
kuid hiljem piiritut häbi siis tundis.
Olles vihane mitte tema, vaid enda peale
jäi lootma juhusele, järgmisele heale.

Oli ju hea kord unustada kõike.
Lasta minna kõiki kaotusi ja võite.
Meeletu ekstaas võis haarata teda ju siis,
kuid hetki hiljem halvas teda hińgeline kriis...

MIS SIIS?

...et olla oli siis hea.
Vähe haigem hakkas ta peal.
Veidi rohkem end mõjutada lasi.
Mõjutaski teda rohkem terve kari.

Laskus põrgust talle punane vari
mis jälitab teda igavesti.
Asi pole teps-mitte nali,
et tal mõistus kaotada siis kästi.

Nüüd pole enam sooja ega külma.
Kõigele kardab nüüd kardab paotada hõlma.
Pettumus nüüd maad võtab taas
ja õige pea südamest vaid killud järgi maas.

Hidden glances (100th post)

2006-12-07T20:59:00.000+02:00

Wonder wonder who you are..
Still you get lost in my eyes.
Are you not afraid of the void?
Are you not afraid of the sky?

Don't look so hard.
You just might find...
that you don't want to see.
My real mind.

And don't say you care!
Because there is no just cause.
It will end with a nightmare.
Your just curious.

Inspired by your own sins
you want to get assured.
That no matter what
your not the only one...

In fact I feel open,
unprotected against your will.
My secrets by a dozen,
will move onto it's pray for a kill.

So I say:
"If you stare,
you better care,
for if you find out,
you will share.
If you're ignorant,
your heart out it will tear."

No Angels in this one

2006-12-07T01:18:00.000+02:00

Theater, a game we play.
We keep acting day by day.
We are insects who wonder astray.
Then, lost, we weep and cry.

Such a dirty and pointless farce.
Our confrontation of eyes.
We look through ourselves,
through time, space and mind.

That we mistook our agenda for so long
and now you think you can figure me out
in a second? minute? hour?
You wouldn't accomplish trout.

What is it, that you wish?
Do you want to see my soul?
Or the endless anguish?
Maybe the cold heartless ghoul?

Leave it be.
You'll only find bitter sorrow,
a bitter carcass.
My long-hardened soul.

It won't bring you joy.
It's not your toy.
It will get you annoyed,
cause it belongs to a stupid boy.

Segased lood

2006-11-26T23:44:00.000+02:00

Mõnikord...

Mõnikord..vahel...

Ma tunnen, et sassi on läinud uni.
Vahetatud eluga, mis kestab kuni...
kõik hea on möödas ja langenud lumi.
Siis kui hing viimasel inglil suri.

Mõnikord on nagu seal laulus,
et: "Vahel olen su jaoks
ja siis ma pole su jaoks."
Tahan, et see juba kaoks.

Segadus valitseb mu meeltes,
seda mõista ma ealeski ei suuda.
Tõlkida pole võimalik üheski keeles,
aga tunde tähendust see ei muuda.

Mälestus kuskil põhjatus sopis.
Meenutus põues kuskil klopib.
Sulle öelda midagi see proovib,
kuid mina isegi mitte ei hooli.

Killud päevast, mil mõistsin kõike
ja seljataga palju võitlusi ja võite.
Nad naasevad minu juurde.
Näitavad ennast ja teevad sisselõike.

Kui habras on tegelikult keha.
Kerge saak kiskjale nimega viha.
Sellest tingitud pole veretilk,
kuid pisar, mis söövitab nahka ja liha.

Nii palju mõtteid, kuid mitte ühte head.
Mõelda on raske, kui sa ei saa ega taha.
Eemaldun kõigest, ega vaeva oma pead.
Kõigil on oma motiiv, puudub hea ja paha.

Nii teiste kui ka enda ideed...
ma laidan maha.
Nii ma säästan raha
ja päästan naha.
Ei enam kirjutadagi taha.

Kas pole see mitte tee hulluseni,
teekond põrgu hukatusse.
Kõikide otsadega jõuda nullideni,
Olematusse tühjusesse.

Ma pole loll...
Kuid...

Ma ei näe, sest ma ei vaata.
Ma ei kuule, sest ma ei kuula.
Ma ei mõista, sest ma ei mõtle.
Ma ei hoolitse, sest ma ei hooli.

See kõik pole nii, et ma ei saa,
vaid ma ei julge.
Väriseb jalge all mu maa,
ning samm ei kulge.

Nii ma siis hõljun maa ja taeva vahel.
Elu ja unelma segunemise ahel
viib mind kaugele ära.
Kuskile, kus on võimalus ka meil kahel.

A state of mind

2006-11-09T00:01:00.000+02:00

See võttis lihtsalt sõnatuks...ma pean seda veel korra vaatama...
Mul ole ühtegi mõtet, samas on neid lõputult...
Ma vajan veidi aega, et selle üle arutleda. Lõpuks ma panen ka oma arvamuse kirja...

τα μετα τα φυσικά

2006-11-05T00:14:00.000+02:00

Platon ja Aristoteles.

Mehed, kes mõtlesid universaalsetel teemadel. Teemadel, mis meile tunduvad tühised, või liiga igapäevased. Need mehed hakkasid otsima seoseid põhjuse-teo-tagajärje vahel. Nemad panid aluse mõistele "loogika" Platon ja Aristoteles filosofeerisid teemadel nagu: elu, eksistents, aeg ja ajatus, ruum. Kerkis esile teoloogia küsimusega kes või mis on jumal. Kuidas ta avaldub. Need mehed mõtlesid suuri ja põhjapanevamaid mõtteid kui 99% inimesi maailma ajaloost. Nende õpetused on kasutusel iga päev, iga tunni, igal minutil.

Mida ma vist lõpuks öelda tahan on see, et kui me pole ise piisavalt targad, et leida oma elule süsteem, siis tuleb ise õppust võtta.

#A#

2006-11-01T01:04:00.000+02:00

Kord maale taevast langes üks ingel.
Ta laskus minu poole ja naeratas.
Sellest hetkest tundsin midagi hinges -
seal läks soojaks ning lõpuks võpatas.

Me saime kokku ja tundsime et elame.
Ta võttis mu kaasa ja me lendame.
Kadus hommik ja õhtu, aeg ja ruum.
Alles jäid vaid mina ja tema ei miski muu.

Olin väsinud ja läksin raskelt magama,
kuid ilma temata ei suuda uinuda.
Ma tulin tagasi, aga ta oli läinud.
Nüüd tunnete ori, ei tunne end ma vabana.

Tahaks küsida: "Mis meil oli?"
Seda küsida ma küll ei söenda,
sest tähtis hoopis see mis on - mitte oli.
Ja mida oskangi ma üldse inglile öelda?

Öelda pole mul midagi,
vaid soovin enda lähedale.
Nii pole elul vigagi,
ainult sarnaneb üsna unenäole.

XwX

2006-10-24T00:29:00.000+03:00

Jahedad ja külmad sügistuuled.
Roosad õied, pehmed kui ingli huuled.
Vahtrate kollased lehed ja lahkuvad linnud
lahti kangutavad mõtted ja tunded nii suured.

Vaid pool minust on rahul,
pool märatseb kui torm.
Nagu tormine ookean vahul...
mu tundeile tekib vorm...

Kõik nüüd tuleb kirja panna
enne kui kukun jõuetult...
enne kui nool läbistab kanna
ja jõuetult tunnen armastust.

Armastust elu vastu,
mis ületab kõik tõkked.
Justkui põue see ei mahu
ja välja laseb rõõmurõkked.

Mõistuse poolest spontaanne affekt.
Hingelisest poolest positiivne deffekt.
Kehal domineerib hõljumise effekt.
Udune on meel ja puudub refleks.

Kõnnin mööda kitsast tänavat öises linnas.
Linn mängib trikke - valgus ja varjund,
sest temagi teab, et emotsioon on hinnas.
Veidi kõhedust tekitav, kuid peagi harjun.

Sõidan trammiga tühjusesse,
eemalt vaatan ennast ja elu.
Nii jõuan endaga ühtusesse,
ning kuu pealt vaatan maiset elu.

Ronin puu otsa,
tiirlen ümber maailma.
Üksi olla...
ja kõike seda ilu maalida.

Maalida see maailm veidi koledamaks,
muidu kõik justkui unelmasse sattund,
mis kohe kohe puruneb - ununeb.
Siis sügavale tühjuse ja halluse alla mattub.

Omas kodus...

2006-10-23T20:39:00.000+03:00

Veel üks nö. "Emakeele kirjand"

Seitse magamata ööd. Näost sinine.
Ripun kaelas nöör. Silmad vesised.
Oma viimast pala söön... kirvega
ning selle lutsu pooleks löön...

Jälle istun siin, mõtteis kummitab see viis.
kuidas tuul puhub ja sääse pinin mu mõtteid edasi viib
Kriimsilm valge kummituskoer.
Metsas huilgab nutune vaev.
Mis küll toimub ma vaatan ja kaen.
Siil Rüütlil pead maha saeb.
Kõik see raisatud aeg.
Kõik see kohutavalt piinarikas vaev.
Oleks võind meisterdada lambavillast laev.

S******s, R*****n ja L**g
istuvad koos nagu patarei vang.
Nad tahavad uurida ja puurida
tegelikkuses ikka ainult juhtida.
oma isiklikku suurt ilma.
Tulevad nad võimuliidu maalt.
Tulid...kuid neil ju puudub kaart!
Pööratud aated ja rikutud vaated,
esindavad riiki, kui Soome telesaated.

Globaliseerumine...
Indiviidi suurim vaen...
põhjatu, märg väljapääsmatu kaev...

Lasteaias lapsed näevad kommunismi,
Kasvavad, õpivad ja rakendavad...
lokaliseeritud natsionalismi.
Õpivad keelt kombeid ja viisi.
Võõrjõu kukutavad kasutades riimi.
Mitte ainult läänes vaid siingi...
on hinnas viis ja polliitiline riimgi...
Oma pojad, omal maal.
Eemaldama peavad parasiidid,
kes nuusutamas kummiliimi.
Noorus oleme meie, meil on võim ja tulevik.
Olgu terve me keha ja me vaim.
Mikk, Peeter, Juhan ja Rain.
Kõigil neil on kuskil nimekaim.

Kui linnast välja liigume,
siis säästlikust kõigilt palume.
See on Eesti see on kodu.
Meeletult kaugele jäävad siit ohud.
Või vabandust! - Nii see ju olema peaks
Kui vaid oleks see elu mida me teaks.
Pigem siiski loogiline reaalsus.
Ammu ununend on meil headus.
Aeg kus kehtestada uus põhiseadus
see pole suurem raketi teadus.
Omas kodus uksekella helin,
tähistab võõrvõimu hävingut.

Ühikondlik konn

2006-10-23T20:22:00.000+03:00

See on midagi, mis sündis emakeele tunnis, ajal mil pidin tegelikult kirjandit kirjutama.

Võõrad mõtted ja hääled...
kummitavad peas...
Tuttavad näod ja hääled...
ringi uitavad seal...

Ei luba endal öelda...
välja...võõraid mõtteid...
Ei mõeldagi söenda...
oma inspiratsiooni lõkkeid...

Kardan lakata olemast...
mina...mina..seesama ise-ise...
Sulanduda halli merre...
kuhu langeb Kalevi kivivise...

Kui kõik on sama ja ühtemoodi
siis kontroll on kindel nagu kunagi vargad üles poodi.
Kõik on hall ja värvid sulanduvad.
Suurte bosside taskusse kõik finantsid suubuvad.
Vabadus, kui psühholoogiline pete...vaeste unelm...rikaste probleem...mille jäljed öisel lumel.
Kui peaks tärkama hõbevalge...
siis kõik pojad olema peavad valvel,
sest avastavad - kodumaa vajab ringkaitset.
Ja kui peaks juhtuma, et tunnevad keelel tõelise vabaduse maitset,
siis saagu nad vaid hoogu,
sest tee mille valinud...käib vastuvoolu.
Polliitilisel, vaimsel, sotsiaalsel ühis-konna-re-de-lil halastust ei tunta
ja röövitakse viimne vara - auto, maja, väärikus...
bling-bling ofkoors sinu raha.
Ja mis sest ka saab? Ei liha ega kala...

see kõik vaid juuakse maha.
Ei seda ma või näha...
siit ma tahan ära...ära.

Post emo consentrate

2006-10-21T17:50:00.000+03:00

I wanna get hi'
I don't wanna die,
but I so wanna fly.
I can't why?
You make me shy.
Dreaming shouldn'tbe a crime
In my dreams I glide
In your arms, which are mine.
All seems nice and fine,
but I'll hurry, I'm out of time.
With a shot! A slice of lime
I will finsih this freakyn' rhyme.

XsX

2006-10-12T18:22:00.000+03:00

Ekraanil blink blink blink.
Distants on mu parim kilp.
Et peita, varjata ja katta,
kõik oma nõrkused maha matta.

Neid endale ma kunagi ei tunnista.
Mõnikord vaid nende kadumisest unistan.
Võin ju olla parem ja kiiremini sõita,
kuid eales ei suuda ma iseennast võita.

Võiksin elada elu helget,
näha ees, tulevikku selget.
Ikka mõtlen kõik ma keeruliseks,
seest kibedaks ja pealt tiivuliseks.

Vaid õige harva avardub maailm
ja ma näen kus asub mu vaim.
Tavaliselt ikka seisan paigal
ja näen kõike kui potitaim.

Vahel hingata saan vaba õhku.
Peatada aeg ja nautida hetke.
Neile panen ma palju rõhku,
et magusaks see muudaks retke.

Elus vaid kord või paar
täitub hingekaar.
Ja ei siis tunne kuskilt valu
ja enne lõppu armu ei palu.

Kord või paar...
Need on elu hetked...
Magusaimad marjad
mida noppida ei raatsi,
kartuses ei nood lähevadki kaotsi...

Muretus

2006-10-03T23:01:00.000+03:00

Ja kui saabusid kõik mured,
siis ei leidnud põhjust muretseda.
Kui lahkusid vihmas kured,
siis ei osand suve igatseda.

Või siis lihtsalt öelda kõik on hästi.
Iga kell ma muretult muigasin.
See ülev grimass lõpetada kästi,
kuid mul oli suva ja edasi huilgasin.

Tunnen juba muret veidi selle mure pärast,
et kas ta mul kunagi saabuma peaks.
Ei ole mõtet ei kohusest ega hädast,
vaid valgusest unistustest ma teaks.

Elada on hea ja üsna mõnus,
kuid ometi ilma mureta asjad käivad alla.
Ei töö ega kohus mind ei võlu,
vaid inspiratsioon, naer ja pidu on valla.

Järsku veab ja jõuludeks saan.
Mõistuse ja aru tagasi.
Siis korda saab kõik taas,
ja ehk nalja saab ka nabani.